Lapsehoolduspuhkus – töö või puhkus?

Viimasel ajal arutletakse palju võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise teemadel. Mõttemängud erinevate inimeste vahel täieliku võrdsuse saavutamise üle on huvitavad, kuid tunduvad sageli meie Eestile kauged ja kuntslikud, umbes nagu imporditud banaanide päritolu.

Samas näitavad elulised juhtumid, et üks diskrimineerimisvorm vajab siiski praktilisemat lahendust – kuidas tagada lapsehoolduspuhkuselt tulijale õigus jätkata töötamist? Nagu näitas hiljutine Danske Banki juhtum, võivad sellel teel libastuda ka need tööandjad, kes on avalikkuse silmis väga lugupeetud. See on ka Eesti iibega seotud probleem, kuna lastetoetuste tõstmine ei kompenseeri lapsevanema riski kaotada töökoht.

Seadus ei keela koondada

Kehtiv seadus ei keela lapsehoolduspuhkuse lõpetanud lapsevanema koondamist. Töölepingu seaduses on küll kirjas, et lapsevanem peab saama asuda tööle samal ametikohal ja samadel tingimustel kui enne. Samuti on öeldud, et ta on koondamisel eelistatud seisus, kuid reaalsus on see, et sellise pikalt ära olnud isiku koondamissituatsiooni on küllaltki kerge luua ja põhjendada. Kopsakate hüvitissummade maksmine kannatatule on tagajärgedega tegelemine, õigem oleks üritada selliseid juhtumeid ennetada.

Inimlikult on arusaadav, miks tundub töösuhte jätkamine lapsehoolduspuhkuselt tulijaga sageli keeruline. Naine jääb lapsega koju, aga tööelu läheb edasi – talle leitakse asendaja ja kollektiiv on pidevas arengus. Kui nüüd lapsehoolduspuhkus lõpeb, siis peaks tööandja jälle kõik ümber korraldama ja harjuma „uue“ inimesega. Seda sageli täpselt siis, kui asendaja on just kenasti kollektiivi sulandunud ja näib asendamatu.

Kuna töösuhte lõpetamine lapsevanemaga ei ole välistatud, siis leitakse viis, kuidas tööandja ei peaks oma olukorda muutma ja „uued väljakutsed“ peab vastu võtma hoopis värske lapsevanem. See lihtsalt tundub olukorrale kõige lihtsam lahendus olevat. Käitumist, mis on inimesele loomuomane, on seadustega väga raske muuta. Muudatus peab toimuma inimeste mõtlemises. Mõtlemist aga annaks võib-olla muuta väikeste muudatustega seadustes.

Mida muuta?

Esiteks võiks seadustes ära muuta sõna „lapsehoolduspuhkus“ ja asendada see sõnaga „lapsehooldusteenistus“. Termin „lapsehooldusteenistus“ vastaks oma sisult rohkem reaalsusele. Kõik, kes on last kasvatanud, teavad, et puhkusega on sellel eluperioodil väga vähe ühist. Elisabet Reinsalu ütles hiljuti väga tabavalt: „Emaks olemise kõrval on tööl käimine kui puhkus spaas.“

See väike muudatus kodeeriks tõenäoliselt inimesi alateadlikult teisti. Puhkamine tähendab ju üldiselt mõnusat äraolemist, looderdamist. Kerge on mõelda, et kui keegi on 2 aastat puhanud, siis on ta ennast tõenäoliselt juhmiks puhanud. Kui aga keegi on vahepeal teisel (lapsevanema) ametikohal teenistuses, siis kõlab see tunduvalt väärtuslikuma tegevusena. Sõjaväeteenistuse kohta ei ütle ega mõtle keegi, et see on sõjaväepuhkus. Ajateenistuse puhul saavad kõik kohe aru, et see on asjalik aeg, mil mees täidab omakasupüüdmatult tähtsaid kohustusi.

Teise muudatusena võiks kaaluda kohustusliku üleminekuperioodi kehtestamist ning keelata teatud perioodi jooksul lapsehoolduspuhkuselt naasnud lapsevanema töölepingu ülesütlemise (v.a rasked rikkumised). Siis peab tööandja algusest peale teadvustama, et töötaja tuleb lapsehoolduspuhkuse lõppedes tagasi võtta. Kui töösuhte lõpetamine teha keerulisemaks, siis võibolla on lihtsam leida viise, kuidas töötaja tagasi tööle lubada, kui otsida viise, kuidas seda mitte teha.

Üleminekuperioodi eesmärk oleks võimaldada tööandjal saada üle ka oma hirmudest ja eelarvamustest, et töötaja on vahepeal minetanud oma tööoskused ja ei sobi enam kollektiivi. Töötajal on siis võimalus näidata, et ta on sama inimene, keda enne hinnati. Või isegi parem, sest kogemus ütleb, et need, kes on lastekasvatamise tsentrifuugist läbi käinud, on elukogenumad, lojaalsemad ja efektiivsemad töötajad, kui enne.

Autor: Kristi Sild